päädeks, neljas — nii kuidas tuju ja põhjus juhtub olema, kõigeparemal korral aga unistajateks. Ja mida enam neil sarnaseid silmapilke, seda enam tehtakse neile liiga; ja mida enam neile liiga tehtakse, seda enam silmapilke, kus nad ennast oma südame tagukambri tammise ukse taha tagasi tõmbawad. Neist ei saada aru. Ainult mõni hää perenaene, mõni hää peremees, kes ise sarnastele ehk elu andnud ja nendes siis nii palju iseendast märkawad, elawatundelisemad, peenesüdamelisemad, õrnemad, need mõistawad neid ja harilikult on siis ka nende käes see wõti, mis unistaja südame tammise ukse lahti wõtab ja nii mõndagi imestuseks nähtawale toob.
Saare Wana oli üks õnnelikkumatest unistajatest, sest temal ei olnud sarnaseid silmapilke liiga sagedasti, iseäranis töö juures ehk asjatalitusel mitte. Tema unistas sääl, kus wõis. Ja kus ta just istus, kas trepi wõi muldre weere pääl, kas toas toolil ehk wäljas kiwi ehk kannu otsas, kas lõukal ehk tareläwel ja oma piipu suitsetas nii käsipõsikile, mõlemad küünarnukad põlwede pääl, korrapäraliselt ikka enese ette süllitades, kui tal just meelest ära oli läinud, kus ta istus, siis ei oleks keegi arwata wõinud, et ta unistas, päris lahtiste silmadega, suitsewa suuga, täie aruga, enesel hall pää otsas. Aga siis oli ka silmapilk, kus puhati, kõik puhkasiwad. Ja mistarwis igaüks oma aega tarwitas, see oli 68
