Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/7

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


Mina jäin niisama weel wähe waatama, imestasin, kuidas "neo oma Jumalat pallese" ja läksin ära. Tümin jäi meelde ja ei ununenud, sest Jankel tuletas jälle meelde.

"Kuule, Jankel", ütlesin mina kord sõpruse algul, "kas sa ei saaks toda tüminat jätta, kui sa kõneled?"

"Ega ma ei tümista."

"Kas sa siis ise ei kuule?"

"Ei kuule!"

"Mina kuulen küll!"

"Sina ei kuule!"

"Kuulen küll!"

"Ei kuule!"

"Noh, olgu siis pääle, kui ei kuule..." kiitsin mina järele, ise aga imestasin, et tema ei kuule ja arwab weel, et mina ka ei kuule. Pärast aga ei puutunud see tümin enam nii kõrwu, wiimati oligi hää, et ta nii kõneles, oli nagu armsam weel, sest keegi ei saanad nii kõnelda, kui minu wäike Jankel.

Mina olin ise küll wäiksem kui tema, aga palju suurem tema olla ei wõinud, sest kui ta oma leiwakoti selga wõttis, kus just üksainukene päts sees oli, siis oli ta koguni küürus ja ainult wähe oli waja, et koti ots oleks maa külge puutunud.

Wana Mandel elas Lapetukme külas Põlwik-Kängsepa tares, umbes wersta kolm mõisast.

7