Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/81

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


Mul kippus nutt pääle. Aga kes teab, mis tema nägi. Sõnalausumata wõttis ta tähe, mässis rätiku sisse tagasi ja pistis jälle põue.

"Ärä sa, Erni, tõestele ütle. Tõse nakasse naarma. Mes neil teedä waja, kas mul mõnda paberit om, wai ei ole. Riia ahwukaat kirjut endäle ärä. Temä ütel: see olla õge tähtjas paper, sest wõewat kinni nakata. Ega sa säädust iks nii ei tunne kui tu."

"Egas sa onte ei usu..."

Saare Wana tõusis kähku üles, wõttis wikati ja läks jälle niitma.

"Õtak nakas kätte jõudma, waja kähku tetä."

Kähku! Mispärast? Lehmakondikese pärast? Ei. Usaldus puudus. Ma olin küll käe tema pühaduse külge pannud, oma hoolimata käe. Mul oli tundmus, nagu oleks parem olnud, kui ma tähe sisse mõtte oleksin pannud, mis wanamehe sügise toreda päiksepaistega oleks täitnud. Aga nüüd oli see hilja! Ta ei usu. Aga täna ta ei usu, ei usu homme, ei usu aasta, ei usu kaks: ta ootab. Ega mina sääduse asja iks nii ei tunne kui tuu. Aga siis: magusasse mõttesse jääb koht, kus unistuseeie nii peeneks läheb, et sõlme heita tarwis oleks, kust alati nii kui purde kaudu üle tuleb minna: temä ütel, wast om temäl õigus. Mõru on elu isegi, minu tilka lisaks sinna weel tarwis oli!

:6
81