Ja nõnda kaigub laul kui mürin, kui torm, ja kuulajatel ei lähe juuksed pääs püsti, ei tee see nende kõrwadele haiget, ei, nad naerawad üksi, ja nii mõnigi uriseb sõnu, mis etteütlemisest meelde jääb, nii endamisi järele. Ja ununeb kõik mure, jääb üksi orjade rõõm, niisugune piirita müra, nii kütkendamata lennul wabanedes, nagu oleks tal mure koormaks kanda, mure, mis rõõmu sisse ära on uppunud, mure, millel kodu ei ole, nii kütkendamata lennul minnes ja wabanedes...
Joonatan, minu weli makas — weli makas — |
ikka nii kütkendamata lennul wabanedes edasi, edasi läbi kõrtsiliste tuimunud meelte — naljaks — naljaks — widewiku tundidel. —
Ja mina ikka juures.
"Joonatan, mes sa siss toda ütte laulu iks üttelugu laulad?"
"Mes laulu nu waese orja siss peässe laulma?"
Ja ma ei saanud aru.
Jälle natukese aja pärast:
"Joonatan, wellekene, mes sa tost laulust iks laulud?"98
