„Soo, nüüd on kõik korras, ainult juuksed ajasin ma natuke sassi. Aga päris korras pole need Teil ju ialgi.“
Aino wastas talle pilgu ja naeratusega.
Nad läksiwad linnast wälja. Ilm oli waikne ja päiksepaistne. Puudest oliwad lehed juba kõik maha langenud. Mõni ainus üksik lipendas weel kõrgel ladwatipul ja näis „Üksinda, üksinda…“ laulwat. Aga keegi ei kuulnud seda. Ainult päikese pilk oli niisugune, nagu oleks säält keegi õrn käsi alles hiljuti pisara ära pühkinud. Kui jalutajad puude alt läbi läksiwad, siis kahisesiwad mahalangenud lehed, nagu tahaksiwad nad küsida: „On see tali, kes meid tallab?“ Aga ei, need oliwad jalad, mis kewadet kandsiwad. Pääsukesed laulsiwad, lõokesed lõõritasiwad ja ööpikud laksutasiwad — südametes. Ja wälja ihkasiwad need hääled säält wastase kõrwu, et nad hinges wastukõla leiaksiwad. Ja need hääled sünnitasiwad tundmusi, tekitasiwad mõtteid — lõpmata. Iga asi oli huwitaw, andis jutuainet.
Noormees wõttis midagi maast ja pani omale rinda.
„Mis see on?“ küsis neiu.
„Raudrohi.“
„Lõhnab ta?“ Ja neiu nuusutas nooremehe rinnas olewat rohtu.
103
