Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/104

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Wististi küll, sest tema polnud uutest naestest weel midagi kuulnud“, rääkis üliõpilane iseäralise häälekõlaga.

Neiu mõistis teda ja wastas:

„Aga wõiwad ju uued naesed tõusta.“

„Selleks on ka uusi mehi tarwis.“

„Meie, naesed, loome uued mehed.“

„Millest?“

„Mullast ja puhume neile elawat õhku ninasse.“

Nad naersiwad.

Natukese aja pärast ütles Aino:

„Kui üksteist uskuda ei wõi, siis on ju igawene sõda.“

„Nõnda peabki see olema: wõimalikult palju sõjariistade kõlinat ja seda kõik rahuaate pärast. Me sõdime selleks, et ükskord rahu saada.“

„Siis peaks ka meie wahel sõda olema?“

„Ta on ju! Riiukinda wiskasin ma juba esimese naeratusega Teile näosse ja Teie wõtsite ta lahke pilguga wastu.“

„Aga kas meie ka rahuni läbi jõuame raiuda?“

„Seda ma ei tea, peab ära ootama.“

Nad waatasiwad üksteisele silma ja hakkasiwad jällegi naerma. Siis waikisiwad nad tükiks ajaks, ja nüüd paniwad mõlemad tähele,


105