Ma pean tunda nõutama, teenima peab, muidu ei saa läbi.“
„Aga siin oli Teil ju mõni tund ja elu on odawam.“
„Tundidest maksetakse siin liig wähe, ei tasu waewa ära“, wastas noormees silmi maha lüües, sest naesterahwa pilk püüdis teda läbi puurida.
„Selle poolaasta lõpuni oleksite wõinud ikkagi katsuda siin läbi ajada“, rääkis Hilda.
„Ei taha! Himu on otsas.“
Noormees püüdis oma häälele külma kõla anda, kuid tahtmatalt wärises säält midagi neiu kõrwu, mis nagu wäljapääsemist igatses.
„Ja nüüd tulite minuga jumalaga jätma?“
„Jah. Teie olete ainukene, kellele ma oma ärasõidust nõnda olen rääkinud, nagu ta tõepoolest on.“
„Nõnda, nagu ta tõepoolest on…“ kordas neiu mõttes, kes nooremehe sõnu nähtawasti sugugi ei uskunud. Mis wõis küll juhtunud olla? Ja korraga tuli Hildale Aino meelde. Oli see ehk kõik tema pärast? Ja missugune muu põhjus oleks wõinud Karlit sundida siit ära põgenema? Korraga tõusis Hildal sügaw tung kõike teada saada. Ta tahtis noorelmehel näokatte eest maha tõmmata ja teda tema loomulikus olekus silmitseda. Selle näokatte taga
109
