südamele lähemal seisab. Ja nüüd korraga tulete Teie jumalaga jätma ja ütlete, et Te tunniandmise pärast nii järsku Moskwasse sõidate. Ega Te ometi ei taha, et ma seda uskuma peaks? Parem juba ärge rääkige midagi…“
Neiu hääl muutus kord korralt soojemaks. Säält kostis nagu haawatud lugupidamise-tunne ja tung südamlikkuse järele wälja. Näis, nagu oleks ta juba ammu tahtnud neid sõnu Raismikule öelda ja nagu oleks ka see ammugi neid sõnu oodanud, piinliku waluga oodanud, et nendest joowastawat kergendust juua. Ta oli tänini enese üle kindla tahtmisega wõitu saanud ja ta lootis, et see ka edaspidi nii saab olema. Ainult ärasõitu waksalist kartis ta. Tühi ja õudne on sääl, mitte ainustki tuttawat. Ta on täitsa üksinda. Ja ka eespoolt paistab ainult üksiklus wastu. Nüüd, kus ta naesterahwast rääkima kuulis, kelle poole teda iseäraline jõud oli kiskunud, tõusis see eluline kõrbepilt uuesti talle silmade ette. Sääl kõrbes kõlas ainult tema ees seiswa naesterahwa hääl. See on ainuke elaw hing. Mine temale usaldusega wastu, siis pole sa enam täiesti üksinda.
Ja Raismik tundis, kudas tema sisemises ilmas midagi liikuma hakkab, kaswama lööb,
111
