Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
„Kui Aino
lä’eb üle wainu, —
lilled pääsid nokutawad,
linnud lauldes peatawad.
Aga Aino
lä’eb üle wainu —
tallab lilled mullasse,
hirmutab linnud metsasse.
Siis Aino
lä’eb üle wainu:
üksi ta ilutseb, lilleke,
lõõrib, lõoke, hingele.“
Nooremehe silmis helkis helendaw wirmaliste läik. Alles natukese aja pärast sõnas ta waikselt:
„Nüüd aga on ka see möödas. Enam ei kirjuta ma. Teie juures olen ma tugewamaks saanud. Ma wõin tema juurde minna ja ilusasti jumalaga jätta.“
Hilda kuulas teda waikides ja waewalt suutis ta pisaraid tagasi hoida.
„Aga ma palun, ärge rääkige sellest kellegile“, ütles Karl.
„Siin on mu käsi, ma mõistan waikida“, ütles neiu liigutatult.
„Ja nüüd — hästi! Mul on weel käimist, aeg on kiire.“
122
