„Süda pidada siis soe olema, kui käed külmad on,“ sõnas noormees, ja laskis käe lahti, mis lõdwalt tagasi langes. See oli wiimane aeg, kus Kulno enese üle peremees oli; weel üks karwakene, weel üks silmapilk seda nagu eluta ja külma kätt oma peos tunda, sääl juures neid õhetawaid palgeid, tumedaid unistawaid silmi näha ning rasket, sagedat hingamist kuulata, — ja ta oleks oma käed neiu järele wälja sirutanud. Nüüd läks aga see tundmustemõõn jällegi üle, alanes ära ja noormees ei teadnud, kas ta kiituse wõi etteheitmise wäärt on. Ainult hää oli.
Üks teine kord istusiwad nad lauanurga juures üksteise lähedal ja sorisiwad raamatut. Kui noormees wiimaks käsipõsakil laua pääle toetas ja neiu ennast ette poole kumardas, siis oli ta noorelemehele nii lähedal, et selle hingamine ta juuksed otsa ees liikuma pani. See käis kui elekter neiul terwest kehast läbi ja ta pää langes weel madamalale, nooremehele weel lähemale. Noormees tegi aga, nagu ei saaks ta millestki aru, ei paneks midagi tähele.
„Teil on kangekaelsed juuksed,“ ütles ta.
Siis tõusis ta püsti ja püüdis neiu otsa eest lendlewaid juukseid eemale tõrjuda. Selle
132
