„Mul ei tule praegu parajat wastust meelde ja halwasti ei taha ma teile wastata, Te hakkate arwustama.“
„Kardate Teie minu arwustamist?“
„Niisama, nagu praegust sisselaskmist.“
„Noh, siis tulen ma teine kord.“
„Olge nii hääd.“
Lillak oli rahulikumaks jäänud, kuid ta pilk wiibis umbusaldusega nooremehe pääl.
„Ta on juba ennemalt ka siin käinud?“ küsis ta.
„Jah, paar korda.“
„Aga Te ütlesite ju ükskord, et Te teda lähemalt ei tunne.“
„Ega ma ei tunne teda ka. Kas siis selle paari korra siinkäimisega wõib kedagi lähemalt tundma õppida. Ka Teie olete juba mõnikord siin olnud, aga mis ma Teist tean? Mitte midagi.“
Kulno tundis, et ta praegu wale läbi ennast kitsikusest wälja püüdis aidata, sest ta arwas juba selgesti aru saawat, mis ta Ainost kui ka Õiest pidada wõib. Ka kõneained, ümberkäimine ja naljatamised oliwad selle arusaamise järele wälja walitud. Wiimasel ajal jõudis ta ikka kindlamale arwamisele, et Õie juures kõige parem waikida on. Ta laskis ennast temast wälja hoowawa nägemata flui-
134
