Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/14

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Ära naera. See pole sugugi naeruasi, ma tunnen seda. Nüüd ei tahaks ma enam tema juures naerda ja see ongi wististi see uus, millest ma rääkisin. Ka mind paneb mu naermine järele mõtlema, sest nõnda pole ma weel kunagi naernud.“

Nooremehe pilk muutus tumedamaks.

„Sinule julgen ma kõik rääkida, sellepärast ei salga ma midagi. Ma tunnen, et ma teisiti ei saa, kui et ma warsti jällegi herra Kulno poole pean minema. Tema on minu wastu tõsisem olnud, kui ükski teine ja siiski olen ma tema juures rohkem naernud kui kusagil mujal. Ma tahaksin jälle tema nägu, tema tõsist nägu näha. Saad sa niisugusest tahtmisest aru?“

Noormees nokutas jaatawalt pääd.

„Aga saad sa ka sellest aru, miks ma niisugune olen, nagu ma olen, ja miks need teised kõik minu wastu niisugused on? Iseäranis nooredmehed. Wõi on nad kõikide neiude wastu nõnda? Paar korda saad nendega kokku ja juba tulewad nad oma südamega, hingega, tundmustega. Kõik mõistawad nad mind hukka ja kõik tulewad ühe ja nendesamade sõnadega. Ma arwan, et nad kõik waletawad, sest nad kõik punastawad oma sõnade juures.“


15