siiski ei suutnud ta ennast niisugusest tembutusest tagasi hoida. Ta tahtis neiude terwe sisemise ilma wälja poole pöörata, teda silmitseda. Ta püüdis nende hingelisi peensusi kinni ja katsus nendest midagi kokku seada, nendest midagi järeldada. See töö ei andnud talle sagedasti ööselgi rahu.
Sellele kõigele ähwardas ootamata lõpp tulla. Kui Kulno ükskord Õiet jälle oma poole kutsus, ütles see, et ta seda enam ialgi ei tee.
„Mispärast?“ küsis üliõpilane tõsise näoga, kuna tema hääles kahetsus helises.
„Ärge küsige parem, Te teate seda isegi,“ wastas neiu.
„Ma ei tea midagi, mulle tuleb see ootamata. Olen ma teie wastu halb olnud?“
„Seda mitte,“ wastas neiu walusal toonil. „Aga ma ei wõi, ei taha.“
„Noh, see on juba ise asi, kui ei taha,“ rääkis Kulno. „Siis pole midagi parata.“ Ja kui neiu selle pääle nooremehe silmi tahtis waadata, siis nägi ta, et tema pilk kaugel tühjuses wiibis, säält nagu midagi otsides, mis temast nii ootamatalt mööda on lendanud.
„Mitte nõnda,“ rääkis neiu, „ma tahaks ju, aga…“
„Aga?“
„Aga Teie ise ei taha.“
143
