madesse, nagu tahaks ta öelda: „Mispärast teed sa mulle nii palju haiget?“ Mustadest silmadest ei mõista ta aga midagi wälja lugeda. Ükskord näib talle säält wastu helkiwat: „Anna andeks, aga ma tahan ju sind nii wäga.“ Sestsamast arwab ta sääl lugeda wõiwat: „Küll oled sa nõrgake.“ Aga seda ei taha neiu olla. Ta tahab enesega ainult siis nõnda mängida lasta ja walusaid pisteid kannatada, kui ta oma wastasega niisamuti mängida wõib, temale haiget teha suudab.
Nõnda arutades lahkus Aino üliõpilase seltsist. Ta läks otseteed Hilda juure, kus ta wiimasel ajal jälle sagedamini käima oli hakanud. Sõbranna istus laua ääres ja luges.
„Ära lase ennast eksitada, loe aga edasi,“ ütles Aino sisse astudes. „Ma istun, puhkan natuke.“ Ta laskis enese poolküllakile sohwa nurka. Hilda oli juba sellega harjunud, et Aino nõnda wait olles tema juures istus. Wiimasel ajal tuli isegi ette, et ta tund aega sõnalausumata mööda saatis ja niisama waikselt sõbranna juurest lahkus. Mõnikord tõi ta aga enesega elu ja naeru kaasa.
Kui Aino täna natuke aega oli istunud, ütles ta Hildale:
„Ära loe enam, ma ei taha.“
154
