„Olen mina siis nõnda soe?“
„Ma loodan. Külmalt ei pea Teie ialgi minu juurde tulema, ma ei taha seda.“
Natukese aja pärast sosistas noormees:
„Ma wõtan Teid sülle. Te lubate? Jah?“
„Ei, ei. Seda ei tohi, see on häbemata.“
„Mehed on ikka häbematad, nad peawadki häbematad olema, sest kudas saaksiwad naesed muidu häbelikud olla. Kui Te wast kardate, siis pigistage silmad kinni. Kõige parem, andke nad siia, ma suudlen nad kinni. Waat’ nii, nii. Ja nüüd tasa, tasa…“
Teisel silmapilgul oli neiu nooremehe kätel, kes teda kui last õõtsuda püüdis, kuid koorem oli selleks natuke liig raske. Natukese aja pärast tegi neiu silmad lahti ja mõlemad naeratasiwad.
„Nõnda ei olegi halb,“ naeris Aino. „Kust Teie seda olete õppinud?“
„Õde õpetas.“
„Millal?“
„Kui ta alles laps oli; ma pidin teda nõnda äiutama. Aga tema oli palju kergem, kui Teie.“
„Siis ei ole mina mitte laps.“
„Olete küll, ainult silmad on wana inimese omad, sellepärast piditegi nad kinni pigistama.“
159
