miks ei anna sa mulle rahu? Miks piinad sa mind päewal ja ööl?“ Selle pääle naeratas ta igakord oma teo üle ning teisel silmapilgul oli ta endisesse meeleolusse tagasi langenud. Nõnda heitles ta kaua iseenesega ja tegi mitmesugusid plaanisid. Jälle tekkis talle niisamasugune tundmus rinda, nagu paari aasta eest, kus ta gümnasiumi oli lõpetanud. Kusagile kaugele suurde laia maailma kippus ta siis. Sel korral oli ta oma tahtmise täide saatnud. Ja nüüd pani ta enesele korraga küsimise ette: mis ohule oli ta tänawu siia jäänud? Mida lootis ta siit? Niisugused mõtted kadusiwad aga warsti ta pääst ja jälle asus ta wanade harutuste kallale. Ta oleks tahtnud, et tal pää ja süda ükskord ometi kokku oleksiwad leppinud, ühisele otsusele jõudnud. Ja mida kaugemale aeg läks, seda suuremaks tõusis tung selle otsuse järele. Wiimaks ei suutnud ta enam wastu panna. Ta läks üliõpilase Kulno poole. Mis ta sääl tegema wõi rääkima pidi, seda ei näinud ta mitte teadwat, waid ainult aimawat. Aga ta arwas, et kui ta kord sääl on, küllap ta siis juba teab, mis teha tuleb.
Üliõpilane wõttis teda pooltusase, siiski naeratawa näoga wastu.
„Teie meelehärm pole ikka weel üle läinud?“ küsis Aino.
178
