selle eest annaksin, kui kõik jälle endiseks saaks. Aga nii, nagu nüüd on, ei taha ma. Teie mängite minuga, minul pole aga Teiega mängimiseks ialgi tahtmist olnud. Sellest arwan ma alles nüüd aru saawat. Isegi Teie naerust olen ma tõtt otsinud. Aga seda tõtt ei ole Teil wiimasel ajal enam minu tarwis. Minule jätate Teie lobisemised, tõsiseid asju harutate kas herra Muhemiga wõi mõne muuga. See on mulle walus, mõnikord otse wäljakannatamata. Ma tahaksin Teie mängitawat hinge ja tõsist pääd jagada, tahaksin ühega otsata naerda, teisega tõsine olla, sest igaw on alatasa naerda, kuna ka tõsine ühtepuhku ei suuda olla. Teie aga ei taha seda, ma saan sellest kord korralt ikka selgemini aru. Ja niisugusel silmapilgul olen ma kade mitte ainult herra Muhemi, waid iga kolmandama pääle, kes meie wahele tükib, mind Teist eemale rõhub. Enne ei olnud see aga nõnda. Miks ei wõi Teie enam endine olla? Mina ei ole selleks oma teada mingisugust põhjust andnud.“
„Aga Te wõisite seda ju ilma teadmata teha“, wastas Kulno pehmelt ja tagasihoidlikult. „See wõis kõik ilma tegemata tulla, iseenesest, pikkamisi, arusaamata, tähelpanemata. Me märkasime seda alles siis, kui ta juba meie juurde oli jõudnud, meie hingedes maad
185
