mind huwitawad ja mis mulle ajutiselt eluküsimuseks wõiwad saada? Teiega? See’p see asi ongi, et ma seda enam ei saa. Alles wiimastel päewadel läksiwad mu silmad selle kohta täiesti lahti. Te küsite muidugi: miks ei saa? Kui ma Teile niisama lühikese wastuse oskaksin anda! Aga wastust wast polegi weel, teda peab alles otsima. Ja ma olen teda otsinud. Teie ütlete: enne oli meie wahel teisiti. Millal? Mis ajani? Wististi selle silmapilguni, kus ma Teid suudleda tahtsin. Mulle näib see nii olewat. Ja siis läks… Te teate ju kudas. Hinged lõõmasiwad ja pääd — waikisiwad. Need on wanad ja noored; kui ühed häälitsewad, siis peawad teised suud kinni. Kas ehk tõusiwad hingede leegid liig kõrgele? Ehk ei mõistnud meie neid parajal ajal loomulikul teel waigistada? Siis oleks ehk lugu teisiti olnud? Kes teab!… Te tahate nii hästi mu rinnas kui ka pääs walitseda. Kui suur enesearmastus Teil on! Suurem kui nii otsata paljudel teistel naestel! Aga siis wõitke ometi mu pää ning rind ära ja walitsege nende üle. Mulle näib, nagu wõiksiwad naesed meeste üle ainult walitseda wõi neid eneste üle walitseda lasta. Ühesugudus on tundmata. Kui ma aga meeste pääle waatan, siis näib mulle, nagu mõistaksiwad nad naestele ainult
187
