annate andeks? Tõenduseks peate laskma weel kord oma silmi suudleda.“
Noormees wõttis neiu pääst kinni. Kui ta aga oma huuled tema silmade pääle surus, siis tundis ta, et need märjad oliwad.
„Teie silmad on märjad,“ sosistas noormees.
Nagu walgust rabatult kargas neiu toolilt nende sõnade juures ülesse ja tormas uksest wälja. Noormees püüdis teda peatada, kuid juba kostsiwad ta kiired sammud trepi päält.
Mõttes jäi noormees kesk tuba seisma ja seisis kaua. Mis pidi see tähendama? Nii järsku! Ilma sõna lausumata! Ja siis: oli ta neiule tõtt rääkinud wõi oli ta iseennast kui ka teda proowida tahtnud? Oli siin ehk kõik segamini? Kas ta tõepoolest lõppu tahtis?… Rinnas oli tuim ja tusane, aegajalt kiskus sääl midagi walusalt kokku. Kui ta ometi kõigest sellest aru wõiks saada! Ta oli naeste kohta ütlema kuulnud, et neid seda wähem mõistetakse, mida lähemalt neid tuntakse; nüüd oleks tahtnud ta iseenese kohta sedasama öelda. Ta oli Ainos oma südamele kui ka pääle seltsilist otsinud. Kui see aga ise sellestsamast rääkima hakkas, siis tundis noormees halwakspanewat hoogu oma rinnas. Ta ei tahtnud neiule seda kui õigust,
192
