tahtis ta külmalt ja kõrgilt tagasi lükata, sest kõige parem sidumise abinõu on ikkagi armuta eemaletõukamine. Ja millega kõik lõppes! Noormees tahtis teda weel kord suudleda ja tal polnud jõudu wastu panna, ta unustas wastupanemise suutuks ära. Ja need lollid pisarad! Neiu mõtles tänuga nooremehe pääle, et see nendest rääkima oli hakanud, ainult see läbi tuli talle weel kõik õigel ajal meelde. Kui hää, et ta ära jooksis ja millegi pääle tähelepanemist ei pööranud, mõtelgu Kulno temast mis tahes!
Aino ei olnud enesega sugugi rahul. Ta polnud ju kõike ära ütelda saanud, mis tal mõttes mõlkus. Ta oli tahtnud nooremehele sõnu rääkida, mis temale haawu oleksiwad löönud. Teiste sarnaseks tahtis ta teda tembeldeda, kellest ta naljatades mööda oli läinud. Selle asemel oli ta teda teistest ära eraldanud. Ta oli tahtnud öelda: „Minus on rohkem, kui et ma ainult mänguasjaks wõin olla.“ Noormees oli aga ilma neid sõnu kuulmata, tema mõtteid mõistes wastanud: „Teies on wähe, kui et Te pääle mängimise muud pakkuda suudate“. See kõik tegi meele tusaseks, südame haigeks. Ta oleks tahtnud näidata, et lugu nõnda pole, et noormees eksinud on. Ta oleks tahtnud teda sundida oma sõnu tagasi
195
