„Ma näen sind täna nagu esimest korda“, sõnas neiu wiimaks.
„Mina sind niisamuti“, wastas noormees.
„Kudas see küll kõik wõimalik oli! Ja mõtle ometi: terwed aastad on see nõnda olnud ja mitte midagi pole me märganud“, rääkis neiu.
„Jah, ligi kolm aastat“, kordas noormees. „Aga nüüd nähakse ju ilmas nii palju ja sellepärast ei nähta sagedasti midagi. Ühe sõnaga — meie ei ole filosofid, meie ei oska seda näha, mille otsa komistades me nina wõime puruks lüüa“.
„Ja kui salalikud meie ka oma kõige lähemate wastu oleme“, rääkis neiu järele mõteldes. „Aga nüüd tahaksin ma sulle kõik öelda. Ega sa ei pahanda? Ka mina ei olnud kõigest sellest waba, mis sind piinas.“
„Ka sina mitte?“ küsis Karl rõõmuga.
„Ka mina mitte. See oli imelik tundmus. Ma olin kõiki meesterahwaid ühte wiisi tundma õppinud ja mul oli esiteks häämeel, kui ma sind teistsuguseks pidasin. Mõne aja pärast aga tahtsin ma, et sa teiste sarnane oleksid. Enesearmastus lükkas mind selle pääle. Ma mõtlesin: kes oled sina, et sa minu ees teisiti suudad olla, kui kõik muud? Ma oleks tahtnud sind selle suure karja hulka tõugata.
21
