hirmust wärisew walu ühes rõõmuga kõlas. Jumalukene! Aino nutab ja tema ei tea mispärast! Aino kannatab ja tema walab oma walu pärast pisaraid! Mis tähendab aga tema walu? See on juba wanaks jäänud, haawad on kinni pahkunud, ainult sügawuses kusagil tuksatab aeg ajalt palaw pakitsew hoog, kui haawakohtasid liig karedalt katsutakse. Miks pidi aga Hilda weel oma wanu walusid meelde tuletama kui Aino oma uutega tema ette astus? Ja kui Hilda weel selle pääle mõtles, et nüüd see ammuoodatud silmapilk kätte on jõudnud, kus sõbranna hing talle jälle täiesti awaneb, siis tundis ta, et Aino pisaratest nagu palaw lõunatuul tema pääle puhus ja tema pisarad silmapilk ära kuiwatas.
„Mis on sinuga juhtunud?“ küsis Hilda, kuna ta kätega Aino pool kangekaelseid juukseid silitas. „Kas sa mulle rääkida ei wõi? Enne rääkisid sa kõik ja siis ei nutnud sa ialgi.“
Ta katsus Ainol käsi silmade eest ära wõtta. See laskis seda sündida.
„Sa ei tohi enam nutta, muidu hakkan mina ka uuesti“, rääkis Hilda. Ta istus Aino juurde ja wõttis tema kätest kinni. See waatas suuril silmil oma sõbranna mureliku näo pääle, kuna silmadesse ikka uued ja uued pisarad
201
