Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/22

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Kes teab, kui aga Delila tõesti tahab, kuid Delila ei taha ju, sest siis poleks tal enam Simsoni, keda ta tantsima wõiks panna.“

Aino naeratas ja tõusis ülesse. Ka Karl tõusis püsti. Nad hakkasiwad edasi sammuma. Kui nad linna tagasi jõudes lahkudes kätt andsiwad, küsis noormees:

„Kas sa ikka weel sinna pead minema, tema tõsist nägu waatama, mis sind naerma ajab?“

Nagu unest ärgates waatas neiu nooremehe pääle.

„Ma ei tea“, wastas ta siis ja lisas juurde: „Aga kui ma lähen, ega sa ei pahanda? Simson ei tohi pahandada, ta on selleks liig tugew. Wõi pahandad sa? Siis pead sa seda mulle kohe ütlema, muidu…“

„Muidu?“ küsis Karl tõsiselt.

„Muidu… ütlen ma sulle hääd päewa“, wastas neiu naerdes ja sirutas oma peened sõrmed weel kord nooremehe tugewasse ja poolkaredasse peosse.


23