„Olge hääd“, sõnab Kulno wähese kohmetusega.
Neiu astub tuppa ja pöörab siis korteri peremehe poole:
„Te mulle kätt ei annagi?“
„Tahate Teie minu kätt?“
Neiu naerab.
„Wõtke istet, olge hääd!“ räägib Kulno. Ja kui neiu sohwa pääle on istunud ning uuriwalt nooremehe pääle wahib, küsib see ennast laua ääre wastu toetades:
„Mistarwis Te weel siia tulite?“
See küsimine kõlas ootamatalt ja kohatult, aga Kulno ei saanud teisiti, ta pidi küsima. Tal oli rinnas midagi ja see tahtis säält püsimatalt wälja.
„Tahtsin Teie nägu näha“, wastas neiu naerdes. Ta hääl kõlas muretalt ja trotsiwalt, nagu tahaks ta noortmeest mitmest kohast korraga nõelata.
„Teie ei oleks pidanud enam siia tulema“, ütles see tõsiselt.
„Räägib seda kõlbluse kuulutaja Teie seest?“ küsis neiu naerdes.
„Ei, seda mitte! Selleks olen ma liig noor. Kõlblus tuleb alles siis, kui kired kustuwad.“
Ka nüüd jäi nooremehe nägu tõsiseks. Pikkamisi kadus ka neiu näolt lõbus, pool-
26
