„See on minu lähedus“, ütles noormees. „Te naerate selle pääle? Aga ometi on see tõsi. Ka mitmed teised on minu lähedal nõnda ära wäsinud.“
Wiimaste sõnade juures tundis neiu oma hinges kerget pistet.
„Aga see läheb üle“, rääkis noormees edasi, „see läheb warsti üle ja naer tuleb tagasi. Tahate Teie seda?“
„Praegu mitte, wõib olla, pärast. Ma tahan nüüd tõsine olla, Teie juures tõsine olla. Mul on, nagu poleks ma ilmas pääle lobisemise ja naermise weel midagi teinud. Selle üle hakkasin ma alles siis järele mõtlema, kui ma wiimati Teie juurest ära läksin.“
„Aga Te olite ju üle aasta Peterburis, kas Te ka ülikoolis pääle naermise midagi ei teinud?“
„Ma ei tea, kuid ma arwan — mitte midagi. Ülikoolis on ju kõige parem naerda ja sääl naerdakse wististi rohkem, kui kusagil mujal.“
„Ja jah, sääl naerdakse tõesti rohkem kui kusagil mujal“, oli Kulno nõus. „Sääl naerdakse nii, et sagedasti teadus, tema õpetajad ja ka õppijad naeruwäärilisteks saawad… Ja sellepärast ei taha Teie enam ülikooli minna?“
„Ah ei, mitte sellepärast. Ma ei tea mispärast, muidu, niisama.“
31
