Mine sisu juurde

Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/35

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

3.

Oma sõbranna Hilda Maasika juurde sisse astudes, leidis Aino selle, nagu see sagedasti ette tuli, oma wanu kirjasid lugemast. Koolilaste kirjutuseraamatud, mida ta parandama oli hakanud, ootasiwad korda. Paar tükki oli Hilda nendest läbi waadanud, siis aga oliwad kirjad teda oma juurde tõmbanud.

„Ma segan sind?“ küsis Aino.

„Ei, astu aga sisse.“

„Aga sa loed ju.“

„Seda wõin ma ju teine kord niisamuti teha“.

„Tõsi ta on, elu on pikk ja kirjad ei jookse eest ära.“

Selle pääle ei wastanud Hilda midagi. Nii mitu korda oli ta Ainoga sarnaseid mõtteid wahetanud, kui see teda kirjade lugemise juures eksitas.

„Aga wanemaks lähewad nad“, lisas Aino natukese aja pärast juurde ja istus tooli pääle.


36