kirjutuseraamatu lahti ja hakkas seda parandama.
„Miks sa ennem ei tulnud?“ küsis ta Ainolt.
„Mispärast pidin ma siis ennem tulema?“ küsis see wastu.
„Karl oli siin; ta läks natukese aja eest ära, ütles, et ta sind wäga harwa näeb.“
„Mina näen teda niisama harwa, see wõib teda trööstida“, naljatas Aino. Hilda waatas uuriwalt, küsiwalt oma pruunide silmadega rääkija pääle, kuna ta oma õhukesed huuled kõwemini kokku wajutas. Tema otsaesisel liikus paar wäikest kortsu.
„Sa oled wiimasel ajal iseäraliseks muutunud“, tähendas Hilda.
„Seda on mulle juba mitu korda öeldud.“
„Kes ütles?“
„Üks ja teine, kuidas juhtub.“
„Ja mis sa ise arwad?“
„Minu arwamine pole siin sugugi tähtjas.“
Aino tundis, — ta ei teadnud isegi millest — et Hilda tema ümber nagu nägemata wõrku wälja püüab heita, teda luurab ja parajat silmapilku ootab, kus ta teda milleski tabada wõiks. Sellepärast asus talle halb tundmus rinda ja ta ei saanud kudagi nõnda olla, nagu harilikult. Tal tõusis tahtmine oma sõbran-
38
