Karl sellega rahul on? Wälgukiirusel sähwatasiwad need mõtted neiu pääst läbi.
„Mitte midagi iseäralikku, aga me lobiseme ju harilikult kõiksuguste asjade üle“, ütles ta teisel silmapilgul. See wastus ei rahustanud Hildat. Ta tundis, et Aino täna kõike otsekoheselt ära ei räägi, nagu ta seda waremalt oli teinud. Mispärast pidi see nõnda olema? Kust oli see pööre tulnud? Terwe rida wäikseid romanisid seisis Ainol seljataga ja nende kõikide juures oli Hilda täieline kaasteadja. Mis sundis teda nüüd salgama? Millest tekkis usalduse puudus? Hilda oleks tahtnud aga endist wiisi Ainole kõige lähedamaks jääda. Tal käis alati walus hoog südamest läbi, kui ta selle pääle mõtles, et tema asemel wast ehk keegi teine Aino usalduse osaliseks wõiks saada. Ehk ta küll Ainost kümmekond aastaid wanem oli, teda sagedasti emana awitanud ja toetanud, siiski oli oskanud ta temale alati ka sõbrannaks jääda. Ja armastama oli õppinud ta oma noort kaaslast — juba siis, kui ta teda weel naljatades käte pääl kiigutada jõudis. Ta oli alati sellest unistanud, et Ainost midagi iseäralikku peab saama. Wiimasel ajal kus tal oma tulewikust enam midagi loota ei olnud, ihkas ta weel rohkem Aino suure, iseäralise tulewiku järele. Sellest lootis ta ene-
43
