ja heitlewatesse woogudesse, nagu tahaks ta otsusele jõuda, kust kõige kohasem oleks alla karata. Sel silmapilgul wälgatas tuulehoo keerutusel üliõpilase kõrwal kiwi pääl midagi. Meeleheitlikult kahmas Kulno selle järele ja kägarasse wajutatult oli naesterahwa kübar ta käes. Ümber pöörates seisis walgepääline siniste silmadega neiu punastades kübaratabaja ees ja püüdis juukseid näo päält kõrwale tõrjuda, mida tuul kiuslikult sinna ajas.
„Wabandage, aga ma käisin Teie kübaraga natuke liig armutalt ümber“, ütles Kulno. „Lubage, ma sean jälle kõik korda.“
Ja nüüd püüdis ta kübarat endiseks teha. Neiu waatas piinlikul pilgul tema toimetust päält ja ei teadnud, mis ta tegema peaks.
„Tänan wäga“, sõnas ta arglikult kübarat wastu wõttes.
„Tänan wäga tänu eest“, wastas üliõpilane, „aga ma oleksin tahtnud, et Te kübar jõkke oleks läinud.“
Neiu heitis küsiwa pilgu nooremehe pääle, kuna ta kübarat katsus pähe panna.
„Siis oleksin wõinud ma näidata, mis ma Teie kübarast pean“, rääkis Kulno edasi. „Ma oleksin talle jõkke järele hüppanud ja ta säält wälja toonud, kuigi ma see läbi oma elu oleksin kaotanud.“
58
