Sel silmapilgul kostis jällegi koputamine. Arusaamata loomusunnil peitis Kulno roosi ja kirja ära. Siis küsis ta:
„Kes sääl on?“
„Rein Jaani poeg Muhem!“ hüüdis kare naljataw hääl ukse tagant.
„Reinule on minu koja uksed päewal kui ka öösel awatud. Õnnistatud olgu tema sissetulemine, iseäranis aga tema wäljaminemine“, wastas Kulno ust lahti tehes pühaliku häälega.
Muhem riputas palitu warna otsa ja istus wäsinult lähema tooli pääle, nagu oleks ta ammu oodatud tuttawasse puhkepaika jõudnud. Ta oli sellega niisamuti harjunud, nagu Kulnogi. Juba eragümnasiumi pingil oliwad nad lahutamata seltsilisteks saanud. Ka ei suutnud see asjaolu neid üksteisele wõõraks teha, et Kulno pärast-poole kroonu gümnasiumi üle läks, kus ta ilusa halli palitu selga tõmbas, mille nööbid päikesepaistel nii silmapuutuwalt hiilgasiwad, kuna Muhem endist wiisi kodukoetud musta kuube kandis ja nõnda üks aasta enne oma seltsilist üliõpilase eksami ära tegi. Aastate jooksul saiwad nad üksteisele wiimaks nii tarwilikuks, et nad nähtawast! ühegi „ismus’e“ wõi mõne muu küsimuse üle üksipäinis järele mõtelda ei oskanud. Iseäranis paistis see Muhemi juures silma. Aga ka siis, kui eluking
60
