„Ah, see’p see häda wast ongi, et seda pole olnud. Need taskud, taskud… Ja ülikooli raha peaks ära maksma.“
Wiimasel ajal kippus ikka sagedamini ette tulema, et Muhemi meeleolu enne paremaks ei muutnud, kui ta oma wiimased kopikad ära jõi ja nendele wõlasummad juurde lisas. Pääle selle oli tal alati suur „kassiahastus“ mitte ainult pääs, waid ka hinges. Ta sõimas ennast wäikseks ja halwaks ning tõutas ennast parandada. Niisugune kahetsus andis talle alati uut jõudu ja ta tegi tublisti tööd ning elas korralikult. Mõne aja pärast kordus aga tuntud juhtumine ning Muhem tuli jällegi oma seltsilise poole, et ennast tema kuuldes tublisti läbi sõimata. See naeris ja heitis nalja.
„Aga taskus on udu?“ naeris Kulno.
„Taskus on tühjus, aga mujal on udu, tumedus.“
„Sa õpid ju nüüd looduseteadust“, hakkas Kulno asjaliku häälega seletama, nagu ei saaks ta sugugi aru, mille pääle Muhem oma sõnadega tähendab, „sellepärast peaks sul tuttaw olema, et udu, sumbunud ilm meie juures täitsa harilik nähtus on. Kus palju soosid, sääl ka palju udu. Ja mina kui majandusemees wõin tühjade taskute kohta sedasama tõendada.“
62
