Selle küsimise juures näis neiule midagi meelde tulewat; terwest tema olewusest käis wäike nõksatus läbi.
„Jalutama…“ kordas ta ja istus lähema tooli pääle.
„Mis sul täna on? Kus sa käisid?“ küsis üliõpilane neiut silmitsedes.
„Wäljas…“
„Sa oled nii iseäralik.“
„Mul on palaw.“
„Aga ilm polegi ju nii soe, ennem on wilu.“
Neiu tõusis toolilt ülesse, nagu tahaks ta millegi eest ära põgeneda, liigutades enesest midagi eemale peletada.
„Lähme jällegi wälja, ükskõik kuhu, sääl on lahkem“, ütles ta siis järsku. Kui nad aga uksele lähenesiwad, tuli ema neile kõrwalolewast toast wastu ja ütles tütre poole pöörates:
„Jälle oled sa jooksnud. Waata, et sa ennast tuule käes ära ei külmeta. Herra Raismik, pidage Teie teda silmas, Teie olete mõistlikum. Mul on tema pärast alati hirm, tema saab kõigega walmis.“
„Pole wiga“, sõnas Karl wastu.
„Lähme“, ütles Aino.
Ja nad kadusiwad kärmesti ukse taha. Ema ruttas aga akna juurde ja waatas noortele järele. Sääl läksiwad nad kahekesi: noormees
8
