dine üliõpilane tahtis noorelt mehelt midagi andeks paluda, see põgenes aga hirmunult tema eest ära. Ta tahtis oma endiseid ilusaid unistusi teoks tegema hakata, kuid sel silmapilgul ärkas ta ülesse. Ainult märjad silmad rääkisiwad olnud unenäost.“
Kulno waikis. Ta hääl oli lõpuks soojalt, kahetsewalt ja kurwalt kõlanud.
Ka teised ei rääkinud sõnagi. Muhemi rind kiskus walusalt kokku. Aino hinges ärkas midagi arusaamatat ja imelikku elule. Natukese waikimise järele küsis ta:
„Ma ei saa aru, kelle silmad oliwad märjad?“
„Üliõpilase silmad“, wastas Kulno.
„Aga kes ärkas siis ülesse?“ küsis Muhem.
„Muidugi mõista üliõpilane“, seletas Kulno.
„Ja sina?“ küsis Muhem jällegi.
„Jah, aga mis tegite Teie?“ küsis ka Aino.
„Mina… mina magasin rahulikult edasi“, ütles Kulno.
„Mitte midagi ei saa ma aru“, pahandas neiu, kuid sellest pahandamisest kostis hoopis muud wälja: tung millegi järele wärises neiu hääles. Muhem ei tundnud seda wärinat, temale oli see wõõras.
78
