Nad waikisiwad.
„Kui sa tahad, siis wõiksid sa kohe sellega pääle hakata, mis sind nii wara siia ajas“, ütles neiu natukese aja pärast, „praegu ei sega meid keegi, mamma on ka kodust ära.“ Selle juures pidas ta ikka weel noortmeest iseäraliselt silmas. See arwas sellest aru saawat ja ei suutnud tõuswat piinlikku tundmust tagasi tõrjuda.
„Sa mäletad weel, mis me metsas wiimati rääkisime?“ küsis Karl.
„Ja siis?“ küsis neiu wastu. Tema hääl kõlas nooremehe kõrwus wõõralt.
„Sa tead ka seda, mis sa sel korral herra Kulnost rääkisid?“
„Tean.“
Nüüd aimas Aino juba ette, mis tulemas oli ja ta otsustas kord ometi kõik selgelt wälja öelda, iseäranis sellepärast, et tal Hilda sõnad meelde tuliwad, mis see Karlist oli rääkinud. Ja korraga näis talle, nagu oleks Hilda Karli kohta õigeid mõtteid awaldanud. Noormees, kellega ta nii palju üheskoos oli olnud, temaga juttu ajanud, teda tundma õppinud ja temaga sinasõbraks saanud, kippus talle wõõraks muutuma. Wõi oli tema juures kõik juba liig tuttaw?
87
