likuks poleks pidanud. Selle tagajärjel ei wõinud ta endist wiisi rääkida. Ta ei uskunud enam seda, et Karl temast nõnda aru saab, nagu tema seda oleks tahtnud. Kas wõis üleüldse keegi nendest tundmustest aru saada, mis wahe ajal tema rinna pakitsusega oliwad paisuma ajanud? Tal ei tulnud ka seda meelde, et Karl tema wastu ometi sedasama tunda wõis, mis tema Kulno wastu tunneb.
Karl oli mõttes; ta otsis uusi sõnu, milledega oma aimdustele kuju, nendele piiri panna. Ja ta ei leidnud neid. Ialgi polnud tal aega olnud niisuguste asjadega tegemist teha. Kõik mõtted oliwad liig otsekohesed ja lihtsad; aga ta oleks tahtnud praegu teisiti olla. Ta oleks tahtnud ainult märgata anda ja Aino oleks juba teadnud, kudas ta wastama peab. Kui aga noormees asjata kohaseid sõnu oli meelde tuletanud, ütles ta wiimaks:
„Sinu sõnadest saan ma wähe aru. Selle asemel ütle mulle otsekohe: tahad sa teda wäga?“
Näis, nagu oleks neiu ammugi seda küsimist oodanud. Ta wastas nooremehele otsekoheselt silma waadates:
„Jah.“
„Üle kõige?“
„Üle kõige.“
90
