Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/93

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Nooremehe häälest kostis kurbtus ja ka etteheide. See puutus neiut walusasti.

„Karl!“ hüüdis ta. „Mispärast tuletad sa seda meelde! Ma ütlesin sulle juba sel korral, mis ma sinust arwan. Mis wõin ma sinna parata, kui ma teisiti olla ei suuda, ei saa. Wõi tahad ka sina teiste wiisil, kelledele ma wastu minna ei wõinud, mind süüdistama hakata? Seda poleks ma sinust mitte uskunud. Sa peaks mind paremini tundma. Wõi olen ma sinu wastu ialgi ülekohtune olnud? Wiimasel ajal olen ma sinuga rääkides mõnikord tumedaid sõnu tarwitanud. Kui need ehk sulle walu on sünnitanud, siis olen ma walmis seda sinu käest andeks paluma…“

Wiimased sõnad mõjusiwad nooremehe pääle walusasti, kuid ka hästi. Aino kuju kerkis endise selgusega ja pühadusega tema ette. Ja kui ta tema silmadesse waatas, milles waluhelk läikis, siis puudus wähe, et noormees enesewalitsust ei kaotanud. Ta oleks tahtnud neiule midagi lihtsat ja hääd wastata, ta oleks tahtnud talle öelda, et ta talle puutumata pühadus on. Aga ta otsis asjata kohaseid sõnu.

„Ma ei taha, et sa minust halwasti peaksid mõtlema. Me oleme hulk aega üheskoos mööda saatnud ja ma saan wististi alati hääl meelel nende päewade pääle tagasi mõtlema.


94