Aino waatas talle aknast järele ja talle näis, nagu oleks mineja õlad madalamaks wajunud, käik lõdwemaks ja weel raskemaks muutnud. Uulitsa nurgal pööras ta weel kord ümber ja waatas akna poole, kus all neiu seisis. See tahtis tundmuste tõusul akent lahti teha, kuid enne oli noormehe kuju majanurga warju kadunud. Aino wahtis kaua aknast uulitsale ja mõtles. Südames oli tal raske. Mitte esimene noormees polnud tal sel kombel ära saata. Aga weel ükski polnud talle nii lähedaseks saanud ja sellepärast polnud tal ühestki nõnda kahju kui temast. Ja nüüd soowis ta, et ta teda tagasi wõiks kutsuda ja talle öelda, et ta temaga ainult halba nalja on heitnud, et ta teda tundma on tahtnud õppida.
Aga säälsamas kerkisiwad kaks musta silma ta ette ja ta nägi kehakuju, mis küll nii tugew ei olnud kui Karli oma, mis aga paenduwusest ja wastupidawusest näis jutustawat. Ja talle tuli meelde, et need paenduwad liikmed selleks küllalt tugewad on, et nad teda tundmustehool kas wõi hingetuks suudawad pigistada. Ja ta hääl, sõnad! Need awawad uue, tänini tundmata luuleilma, millest kudagi lahkuda ei taha, kuigi sääl õitswatel roosidel nii palju terawaid okkaid küljes oleks.
96
