Poiss kordas neid hajameelselt ja vahtis akna poole, kust voolas sisse värsket õhku ja sirelite lõhna.
„Kas me täna jalutama lähme, mamma?“ küsis ta äkki keset palvet.
„Jah, kallike,“ vastas ema kähku, silmi pühapildilt pööramata, ja kiirustas palvet lõpetama.
Poiss kordas loiult pühi sõnu, ema aga valas neisse oma hinge.
Siis mindi isa tervitama ja siis teed jooma.
Teelauas nägi Oblomov igivana tädi, kellel oli kaheksakümmend aastat turjal ja kes alatasa oma tüdrukuga torises, aga sel tüdrukulgi tudises juba vanadusest pea otsas, kui ta tädi tooli taga seistes teda teenis. Lauas istusid veel kolm vanapiigat (Oblomovi isa kauged sugulased), pisut lollakas lell, siis mõisnik Tšekmenjov, kelle varanduseks oli seitse hinge ja kes neil võõrusel oli, ja veel mingisugused mutikesed-ätikesed.
Kõik need Oblomovite maja koda- ja kaaskondsed hakkasid ühest suust Ilja Iljitši kiitma ning hellitama, hädavaevu jõudis ta palumata suudluste jälgi näolt pühkida.
Siis algas tema söötmine — saiakuklite, kuivikute ja rõõsa koorega.
Pärast hommikusööki kallistas ema teda veel kord, enne kui ta tema hoovi, aeda või aasale jalutama saatis, iga päev hoidjale peale lugedes, et ta last omapead ei jätaks, teda hobuste, koerte ja soku ligi ei laseks, majast liiga kaugele ei viiks, ja mis peaasi — et ta teda jäärakusse ei laseks, millel oli halb kuulsus ja mis oli seega kõige hirmsam koht ümbruskonnas.
Sealt leiti kord koer, keda sellepärast hulluks peeti, et ta inimeste eest põgenes, kui need talle hangude ja kirvestega lähenesid, põgenes ja kadus kingu taha; jäärakusse veeti ka raipeid; arvati, et seal elutsevad röövlid, hundid ja ka mitmed niisugused elukad, keda polnud mujal siin ümbruskonnas ega kogu ilmaski.
Laps ei läbenud ema hoiatusi ära kuulata: tema oli juba ammu väljas.
Rõõmsa imestusega jooksis ta ümber maja, nagu näeks ta esimest korda oma kodu viltuvajunud väravat, keskelt nõkku vajunud laudkatust, millel kasvas õrnroheline sammal, logisevat treppi, mitmesuguseid juurdeehitusi ja kõrvalhooneid ning hooletusse jäetud aeda.
Suur himu oli tal lipata tervet maja ümbritsevale rõdule ja vaadata sealt alla jõe poole; kuid rõdu oli vana, vaevalt
103
