enda ümber ning kuulab nende unist ja loidu juttu. Lõbus on neid nägusid vaadata, huvitav neid mõttelagedaid lauseid kuulata.
Pärast teejoomist asub igaüks midagi tegema: üks läheb jõekaldale jalutama, kus ta jalaga kivikesi vette tõukab; teine istub akna alla ja püüab pilguga igat põgusat sündmust — kas lippab kass üle hoovi või lendab hakk mööda, nii ühte kui teist saadab vaataja silmade ja ninaotsaga, pöörates pead kord pahemale, kord paremale. Nõnda armastab mõni koer päevad otsa aknalaual istuda, lastes päikesel endale pähe paista ja vaadates hoolega igat möödujat.
Ema paneb Iljuša pea oma sülle ja soeb pikkamisi ta juukseid, imetledes nende pehmust ja sundides ka Nastasja Ivanovnat ja Stepanida Tihhonovnat neid imetlema, räägib nendega Iljuša tulevikust, teeb temast omaloodud hiilgava kangelasloo peategelase. Teised kuulutavad talle kullamägesid.
Kuid juba hakkab ilm hämarduma. Köögis praksub jälle tuli, jälle kostab sealt hakkivate nugade täksimist: valmistatakse õhtusööki.
Mõisapere on väravas koos: sealt kõlab naer ja balalaika tinin. Mängitakse viimast paari.
Päike vajubki juba metsa varju; veel heidab ta mõne sooja kiire, mis murrab tulejoana teed läbi metsa, kullates oma lõõmaga mändide latvu. Siis kustuvad needki kiired üksteise järel; ainult viimane kiir viivitab veel kaua; nagu peenike nõel tungib ta oksterägastikku; kuid temagi kustub viimaks.
Asjad kaotavad oma kuju: alguses sulab kõik kokku halliks, siis mustaks massiks. Lindude laul jääb vähehaaval vaiksemaks; peagi vaikivad nad täiesti peale ühe kangekaelse, kes nagu vihuti keset üldist vaikust aeg-ajalt ühetooniliselt siristab, kuid siiski kord-korralt harvemini, kuni lõpuks kostab viimane nõrk, kõlatu vile, lind soputab veel korraks sulgi, nii et lehed ta ümber liigatavad… ja uinub.
Kõik jääb vaikseks. Ainult rohutirtsud saevad nüüd üksteise võidu ja veel valjemini. Maast kerkib valge udu ning laotub aasa ja jõe kohale. Ka jõgi jääb vakka; korra kostab sealtki veel kellegi viimane sulpsatus ning siis on vesi hääletu.
Õhk muutub rõskeks. Ilm läheb ikka pimedamaks ja pimedamaks. Puudest moodustuvad salguti mingid koletised; mets muutub kohutavaks: seal ragiseb järsku midagi, just
110
