Tööd kannatasid nad nagu karistust, mis oli juba nende esiisadele peale pandud; armastada nad teda ei suutnud, ja seal, kus vähegi sai, hoidusid nad tööst kõrvale, pidades seda niihästi võimalikuks kui ka loomulikuks.
Kunagi ei vaevanud nad endid mõne segase vaimse või kõlbla küsimusega: seepärast oli nende tervis alati õitsev ja meel rõõmus; seepärast elasid nad vanaks; neljakümneaastased mehed nägid veel noored välja; vanakesed ei kustunud raskes, piinarikkas surmaheitluses, vaid kui aeg sai ümber, lahkusid nad nagu salamahti, kangestusid vaikselt ja vallandasid kuulmatult viimse ohke. Seepärast räägitaksegi, et vanasti olnud rahvas tugevam.
Jah, oligi tugevam: vanasti ei kiputud lapsele elu tähendust seletama ja teda selleks ette valmistama, nagu oleks elu midagi keerukat ja tõsist; last ei vaevatud raamatutega, mis toovad pähe musttuhat uut küsimust, küsimused aga purevad mõistust ja südant ning lühendavad eluiga.
Eluviis oli enne ette nähtud, vanematelt päritud, kellele selle olid valmis kujul pärandanud isad, vanaisad, vaarisad — pühaliku kinnitusega, et seda muutumatult ja puutumatult alal hoitaks nagu Vesta templi püha tuld. Nii nagu midagi isade ja vanaisade ajal tehti, nii tehti seda ka Ilja Iljitši isa elupäevil ja nii tehakse ehk Oblomovkas veel praegugi.
Millest oligi neil siis mõelda, mille pärast muretseda, mida oli neil veel vaja teada või mis eesmärke taga ajada?
Midagi polnud vaja: vaikse jõena voolas elu neist mööda; neil tarvitses ainult selle jõe kaldal istuda ja paratamatuid sündmusi vaadelda, mis kutsumatagi omal ajal ja ettenähtud korras nende ellu ilmusid.
Ning magava Ilja Iljitši kujutlusse kerkisid samuti ja samas järjekorras elavate piltidena kolm tähtsamat elusilmapilku, mis olid kordunud nii tema perekonnas kui ka sugulaste ja tuttavate elus: sündimispidu, pulmad, matused.
Siis järgnes kirevas rodus rõõmsaid ja kurbi väiksemaid sündmusi: ristsed, nimepäevad, muud perekondlikud peod, paastu algus, paastu lõpp, kärarikkad lõunasöögid, sugulaste kokkutulekud, tervitused, õnnesoovid, ametlikud naeratused ja pisarad.
Kõigest peeti nii täpipealselt, tähtsalt ja pidulikult kinni.
Oblomov nägi isegi tuttavaid nägusid ja näoilmeid mitmesuguste kombetalituste puhul, muret ja hoolt nende nägudel. Olgu ees ükskõik kui piinlikud kosjad, ükskõik kui pidulikud pulmad või nimepäev, ikka talitati kõiki kombeid
117
