Ja see käib ka, tähtis nägu peas, ehib end nagu vau; aga kui keegi vaataks ka, misukesi undrukuid ja sukki ta kannab — päris häbi kohe! Kaela peseb kord kahe nädala takka, aga nägu muudkui võõpab… Mõnikord lihtsalt teed seda pattu ja mõtled, et: oh, sind hädapilli! Paneksid parem rätiku pähe ja läheksid palverännakule, kloostrisse…“
Peale Zahhari hakkasid kõik naerma.
„Oi seda Tatjana Ivanovnat, iga sõna läheb märki!“ kuuldus heakskiitvaid hääli.
„No tõesti!“ jätkas Tatjana. „Kuidas küll härrad niisukese õnge lähevad?“
„Kuhu te minema ehite?“ küsis keegi. „Mis pamp see teil käes on?“
„Viin kleidi õmbleja juurde; meie suurdaame saatis: kurdab, et keskelt lai! Aga kui meie hakkame Dunjašaga tema keret peenemaks sikutama, siis ei saa kolmel päeval enam midagi teha: käed on kui puutükid! Noh, ma siis lähen! Seniks jumalaga!“
„Jumalaga, jumalaga!“ vastasid mõned.
„Jumalaga, Tatjana Ivanovna!“ ütles kutsar. „Tulge siis õhtu videvikus!“
„Ei tea nüüd, võib-olla tulen ka, aga… noh, jumalaga!“
„Jumalaga,“ vastasid kõik.
„Jumalaga… elage seni hästi!“ ütles ta juba minnes.
„Jumalaga, Tatjana Ivanovna!“ hüüdis kutsar talle veel järele.
„Jumalaga!“ hõikas Tatjana eemalt heledasti vastu.
Kui ta oli läinud, arvas Zahhar, et nüüd on tema kord rääkida. Ta istus värava kõrvale malmposti otsa ning hakkas jalgu kõlgutades tusaselt ja hajameelselt möödaminejaid vahtima.
„Noh, mis see teie härra täna tegi ka, Zahhar Trofimõtš?“ küsis kojamees.
„Nagu ikke: hea põlvega pööraseks läind,“ ütles Zahhar. „Ja just sinu pärast, sinu armust olen ma täna kõvasti kannatada saand: ikke see korter! Karjub kui pöörane: ei taha kolimisest kuuldagi…“
„Kas mina süüdi olen?“ vastas kojamees. „Minupärast elagu siin kas või surmatunnini; nagu oleks mina siin peremees… aga mina ei ole ju peremees…“
„Mis ta’s teeb, sõimab või?“ küsis üks teine kutsar.
„Sõimab nii, et annaks jumal jaksu seda välja kannatada!“
„Noh, mis see teeb? See ju hea härra, kes kogu aeg sõimab,“ ütles üks teener ja tegi aeglaselt kriuksuva ümmar-
138
