XI
Kell oli juba viie peal, kui Zahhar lükkas tasakesi, kolinat tegemata kojaukse lahti ja hiilis kikivarbail oma tuppa; seal astus ta härra kabineti ukse juurde, pani kõigepealt kõrva vastu ust ja kuulatas, siis kükitas maha ja vaatas lukuaugust sisse.
Kabinetist kostis ühtlast norskamist.
„Magab,“ sosistas Zahhar. „Peab üles ajama, varsti on kell pool viis.“
Ta köhatas ja astus kabinetti.
„Ilja Iljitš! Kuulge, Ilja Iljitš!“ algas ta tasakesi, seistes Oblomovi peatsis.
Norskamine kestis edasi.
„Küll aga tõmbab!“ ütles Zahhar. „Nagu kivilõhkuja! Ilja Iljitš!“
Ta puudutas kergelt Oblomovi varrukat.
„Tõuske üles: kell on pool viis.“
Selle peale pomises Ilja Iljitš midagi, aga üles ei ärganud.
„Tõuske ometi üles, Ilja Iljitš! Päris häbi kohe!“ ütles Zahhar häält tõstes.
Ei mingit vastust.
„Ilja Iljitš!“ kordas Zahhar, mitu korda isanda varrukat puudutades.
Oblomov pööras pisut pead ja tegi suure vaevaga Zahhari-poolse silma lahti; pilk oli liikumatu, nagu halvatud.
„Kes siin on?“ küsis ta kähinal.
„Mina olen. Tõuske üles!“
„Mine minema!“ pomises Ilja Iljitš ja vajus uuesti sügavasse unne.
Norisemise asemel kostis nüüd nina vilistamine. Zahhar tõmbas magajat hõlmast.
„Mis sa tahad?“ küsis Oblomov kurjalt ja tegi korraga mõlemad silmad lahti.
„Te käskisite end äratada.“
„Jah, ma tean. Sa oled oma kohuse täitnud ja mine nüüd minema! Muu on minu oma asi…“
„Ei lähe,“ vastas Zahhar ja puudutas jällegi ta varrukat.
„Kuule, ära puutu!“ ütles Ilja Iljitš vaikselt ja surus näo patja, et edasi magada.
„Ei või, Ilja Iljitš,“ vastas Zahhar, „ma laseks häämeelega, aga ei või!“
Ja puudutas veel kord härrat.
144
