TEINE JAGU
I
Sakslane oli Stolz ainult poolenisti, isa poolt: ema oli tal venelane; tema usuks oli õigeusk, emakeeleks vene keel: seda oli ta õppinud nii ema käest kui ka raamatutest ja ülikooli loengutest, külapoistega mängides, nende isadega asju ajades ja Moskva laatadel käies. Saksa keele oli ta saanud isalt ja raamatutest.
Ta kasvas üles ja sai esialgset õpetust Verhljovo kirikukülas, kus ta isa oli mõisavalitsejaks. Kaheksandast eluaastast peale istus ta isaga maateaduse kaardi ees, veeris Herderit, Wielandit ja piiblisalme ning arvas kokku talupoegade, antvärgirahva ja vabrikutööliste kirjaoskamatuid arveid, kuna ta emaga luges piiblilugu, õppis Krõlovi valme ja veeris „Telemachost“.
Pääses ta kari alt, siis lippas ta külapoistega linnupesi rüüstama, ja tihtilugu kostis tunni või palve ajalgi tema taskust hakipoegade piiksumist.
Juhtus ka, et pärastlõunasel puhketunnil, kui isa aias puu vilus istus ja piipu popsis, ema aga kampsunit kudus või läbi kanvaa midagi välja õmbles, kostis korraga külatänavast kisa-kära ja terve kari inimesi tormas sisse.
„Mis lahti on?“ küsis kohkunud ema.
„Küllap tuuakse jälle Andreid koju,“ ütles isa külmavereliselt.
147
