„Ma olen puruvaene.“
„Kuidas nii?“
„Ma loen sulle kohe, mis külavanem kirjutab… kuhu see kiri nüüd jäi? Zahhar, Zahhar!“
Zahhar otsis kirja üles. Stolz luges selle kiiruga läbi ja hakkas naerma, vististi kirja stiili üle.
„Küll on see külavanem kelm!“ ütles ta siis. „Ise on mehed käest ära lasknud ja nüüd kaebab! Kõige targem oleks neile passid pihku pista ja nelja tuule poole saata.“
„Armas aeg, siis kipuvad viimati kõik minema,“ vastas Oblomov.
„Las minna!“ ütles Stolz muretult. „Kellel on hea ja kasulik kohale jääda, see ei lähe; kellel pole kasulik, see pole ka sulle kasulik: milleks teda siis kinni pidada?“
„Mis sa veel välja mõtled!“ ütles Ilja Iljitš. „Oblomovka talumehed on rahulikud, hoiavad kodu, mistarvis nad peaksid hulkuma minema?…“
„Ega sa vist ei tea,“ ütles Stolz vahele, „et Verhljovosse tahetakse sadam teha ja sinnakanti maantee ehitada, nii et Oblomovkagi jääb suure tee äärde, ja linnas hakatakse laata pidama…“
„Oh jumal küll!“ ütles Oblomov. „See veel puudus! Oblomovka oli nii vaikne, muust maailmast lahus, ja nüüd korraga laat ja suur tee! Talupojad hakkavad linna vahet käima, kaupmehed külas ringi kolama — kõik on otsas! Häda, häda!“
Stolz hakkas naerma.
„On ju häda!“ kinnitas Oblomov. „Siiani on talupojad omaette elanud, nad pole veel midagi kuulnud, ei head ega halba, teevad oma tööd ja ei kipu kuhugi; nüüd lähevad nad hukka! Nüüd tuleb tee ja kohv, sametpüksid, lõõtspillid ja veesaapad… kasu see ei too!“
„Jah, muidugi, kui tuleb ainult see, siis on vähe kasu,“ tähendas Stolz. „Aga sina asuta külasse kool…“
„Ehk on vara?“ küsis Oblomov. „Kirjaoskus on talupojale kahjulik: õpetad lugema, ei tea, kas hakkabki enam põldu harima…“
„Nad loevad just seda, kuidas peab põldu harima, — sa oled naljakas! Aga tead, mis: sa pead tänavu kord ise maale sõitma.“
„Jah, see on õige; ainult mu plaan pole veel päris valmis…“ tähendas Oblomov areldi.
„Pole sul mingit plaani vaja!“ ütles Stolz. „Sõida sinna, küll kohapeal näed, mis vaja teha. Sa jändad juba ammu
161
