laim ja tagarääkimine, vastastikku müksude jagamine, üksteise mõõtmine pealaest jalatallani; kui kuulad, millest räägitakse, hakkab pea ringi käima, võid lolliks minna. Pealtnäha päris targad inimesed, kõigil nii auväärsed näod peas, aga muud ei kuule kui; „Sellele anti seda, see sai renti.“ — „Armas aeg, mille eest?“ hüüab keegi. „See mängis eile klubis kogu oma vara maha, see sai kolmsada tuhat puhast!“ Igav, igav, igav!… Kuhu jääb inimene? Inimene oma tervikluses? Kuhu on ta jäänud, kuidas on ta tühja-tähja peale killustunud?“
„Miski peab ju ometi seltskonda ja ühiskonda huvitama,“ ütles Stolz, „igaühel omad huvid. Selleks see elu on…“
„Seltskond, ühiskond! Tõepoolest, Andrei, sa saadad mind vististi ainult selleks sinna seltskonda ja ühiskonda, et mul sinnakuulumise isu täiesti ära kaoks. Elu: ah see on siis elu? Mida sealt leida on: mõistuse või südame huvisid? Otsi keskpunkti, mille ümber seal kõik keerleb; seda pole, pole midagi sügavat, mis eluliselt kedagi puudutaks. Nad kõik on surnud, magajad, veel hullemad kui mina, need seltskonna ja ühiskonna liikmed! Mis juhib nende elu? Jah, nemad ei põõna, vaid sõeluvad iga päev siia-sinna nagu kärbsed, aga mis mõte sel on? Astud saali ja ei jõua ära imestada, kui sümmeetriliselt istuvad külalised laua ümber, kui rahulikult ja tõsiselt nad istuvad — mängivad kaarte! Pole midagi öelda — nii tähtis eluülesanne! Suurepärane eeskuju sellele, kes mõtte liikumist otsib! Kas need pole siis surnud? Kas need ei maga kogu oma elu niiviisi istudes maha? Mille poolest mina rohkem süüdi olen, kui ma omas kodus laman ja oma pead kaardisilmadega ja -soldatitega ei vaeva?“
„See on kõik vana jutt, sellest on juba tuhat korda räägitud,“ tähendas Stolz. „Kas midagi uuemat ei ole?“
„Ja meie noorsoo eliit, mida teeb tema? Kas temagi ei maga tantsides või Nevski prospektil jalutades ja sõites? Iga päev segatakse päevi nagu kaarte! Aga vaata, missuguse uhkuse, kuulmatu tähtsuse ja peletava pilguga vaadatakse kõiki neid, kes pole nende moodi riides, kellel pole nende nime ega seisust. Ja need õnnetud arvavad, et nemad seisavad massist kõrgemal: „Meie ju teenime seal, kus keegi peale meie ei teeni; meie istume teatris esimeses reas, meie käime vürst N. juures ballil, kuhu teisi ei lasta…“ Saavad aga omavahel kokku, siis tõmbavad ninad täis ja kaklevad kui metsalised! On need siis elavad inimesed, ärkvelolijad? Ja mitte ainult noorsugu: vaata täiskasvanuid! Tulevad
167
