Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/175

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

milleks sa pead teadma ringe ja ruute; kuid poolel teel lõid sa käega ega saanudki teada. Hakkasid inglise keelt õppima, aga… ei õppinud ära! Kui mina plaanitsesin välismaale sõita, et Saksamaa ülikoole näha, ja sind kaasa kutsusin, kargasid sa püsti, kaelustasid mind ja andsid mulle pühalikult käe: „Ma olen sinuga, Andrei, ja tulen sinuga igale poole!“ — Ka need on sinu sõnad. Sa oled alati olnud natuke näitleja. Ja mis nüüd, Ilja? Mina olen juba kaks korda välismaal käinud, olen istunud siin ammutatud põhjatu tarkusega alandlikult Bonni, Jena ja Erlangeni ülikooli pinkidel ja tunnen nüüd Euroopat kui oma mõisat. Noh, ütlemegi, et reisimine on luksus, mitte igaüks ei või seda endale lubada ega peagi seda tegema, aga Venemaa? Ma olen ka Venemaa risti ja põigiti läbi käinud. Ma teen tööd…“

„Küll sina ka kunagi töötegemise jätad…“ tähendas Oblomov.

„Ei jäta kunagi! Mispärast?“

„Kui su kapital kahekordseks kasvab,“ ütles Oblomov.

„Ei jäta isegi siis mitte, kui ta neljakordseks kasvab.“

„Milleks sa üldse rähkled,“ ütles Oblomov üürikese vaikimise järel, „kui sa ei kavatse end varanduslikult kindlustada, et siis üksildusse tõmbuda ja puhata?“

„Külaoblomovlus!“ ütles Stolz.

„Või kui sa ei püüa teenistuse kaudu seltskondlikku positsiooni ja tähtsust kätte võita, et lõpuks auväärses tegevusetuses teenitud rahupõlve maitsta…“

„Peterburi oblomovlus!“ vastas Stolz.

„Millal sa siis elada mõtled?“ ütles Oblomov, pahanedes Stolzi sõnadest. „Mispärast sa siis eluaeg vaeva näed?“

„Töö enese pärast, mitte millegi muu pärast. Töö on elu vorm ja sisu, algolemus ja eesmärk, vähemalt on see minu eluga nõnda. Sina oled töö oma elust kõrvaldanud: ja mis on see elu? Ma katsun sind jalule upitada, võib-olla viimast korda. Ja kui sa siis jälle hakkad siin ühes Tarantjevite ja Aleksejevitega istuma, siis oled sa kadunud, oled iseeneselegi koormaks. Kas nüüd või mitte kunagi!“ ütles Stolz otsustavalt.

Oblomov kuulas ja vahtis teda äreval pilgul. Sõber oleks nagu hoidnud peeglit tema ees, ja ta kohkus, oma nägu ära tundes.

„Ära siuna mind, Andrei, parem aita, tõepoolest!“ ütles ta ohates. „Ma piinlen isegi selle pärast, ja kui sa mind näiteks tänagi oleksid vaadanud ja kuulanud, kuidas ma enesele hauda kaevan ja enda pärast pisaraid valan, siis ei tuleks


176