Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/18

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kov muretult. „Hommikul loed natuke, peab ju olema kõigega au courant, peab uudiseid teadma. Jumal tänatud, mul on niisugune teenistus, et pole vaja ametis käia. Ainult kaks korda nädalas istun pisut aega ja söön kindrali pool lõunat; siis sõidan sinna visiite tegema, kus pole tükk aega käinud; noh, ja siis… mõni uus näitlejanna, kord vene, kord prantsuse teatris. Varsti tuleb ooper, sinna võtan hooajapileti. Nüüd olen armunud… Tuleb suvi; Mišale lubati kuu aega puhkust, sõidame vahelduseks nende juurde maale. Seal peame jahti. Neil on suurepärased naabrid, korraldavad bals champêtres. Käime Liidiaga metsa all jalutamas, paadiga sõitmas, lilli noppimas… Ah!…“ Ta keerutas rõõmu pärast kannal ringi. „Aga nüüd ma pean minema… Jumalaga,“ ütles ta ja püüdis asjatult ennast tolmunud peeglis eest ja tagant vaadata.

„Oodake,“ katsus Oblomov teda kinni pidada. „Ma oleksin tahtnud teiega paarist tõsisest asjast kõnelda.“

Pardon, pole aega,“ vastas Volkov kärsitult. „Teine kord! Kas te ei tahaks minuga kusagile austreid sööma tulla? Siis võiksite rääkida. Lähme, Miša võõrustab.“

„Ei, minge jumala rahus,“ vastas Oblomov.

„Jumalaga siis!“

Ta läks, aga pöördus tagasi.

„Kas te seda nägite?“ küsis ta ja näitas kinnast, mis oli nagu valatud ümber käe.

„Mis see on?“ küsis Oblomov aru saamata.

„Uued lacets. Näete, kui hästi kokku tõmbab: pole vaja kahte tundi nööbiga jännata; tõmbad paela — ja korras. Just alles Pariisist toodud. Tahate, ma toon teile ka prooviks ühe paari?“

„Hea küll, tooge,“ vastas Oblomov.

„Ja vaadake seda, eks ole kena?“ ütles ta brelokkide seast ühte välja otsides. „Murtud nurgaga nimekaart.“

„Ei saa aru, mis sinna on kirjutatud.“

Pr. — prince, M. — Michel,“ ütles Volkov; „liignimi Tjumenev ei mahtunud peale; selle kinkis ta mulle lihavõtteks muna asemel. Aga hüvasti nüüd! Au revoir! Ma pean veel kümnesse kohta jõudma… Jumal, kui lõbus on ilmas elada!“


19