mõnes avaldus kannatus, millesse segunes ähmane õnneaimus; mõnes teises rõõm, kuid rõõmuhelides oli eos varjul kurbus.
Sõnadest, helidest, puhtast, tugevast neiuhäälest hakkas süda rinnas pekslema, ergud hakkasid värisema, silmad sätendama, pisarad paisuma, ühel ja samal momendil oleks tahtnud surra, neisse helidesse jäädavalt uinuda, ja samas tundis süda suurt elujanu…
Oblomov süttis ja kuhtus; vaevu suutis ta pisaraid tagasi hoida ja veel raskem oli lämmatada rõõmukarjatust, mis kippus hingest esile. Juba ammu polnud ta tundnud niisugust erksust, niisugust jõudu, mis näis aina hingepõhjast kerkivat ja mis oli valmis kangelasteoks.
Praegu oleks ta isegi välismaale sõitnud, kui oleks võimalik olnud kohe kuhugi istuda ja teele asuda.
Lõpuks laulis Olga „Casta diva’t“: rõõmujoovastus, välguna sähvivad mõtted peas, nõeltena torkiv värin kehas — see kõik röövis Oblomovilt jõu; ta rauges.
„Olete täna minuga rahul?“ küsis Olga Stolzilt laulu lõpetades.
„Küsige Oblomovilt, mis tema ütleb,“ vastas Stolz.
„Ah!“ lipsas Oblomovil suust.
Ta tahtis neiul käest kinni haarata, kuid kohkus samas tagasi ja sattus segadusse.
„Vabandage…“ pomises ta.
„Kas kuulete,“ ütles Stolz Olgale. „Ütle nüüd ausalt, Ilja: kui kaua pole sinuga midagi niisugust juhtunud?“
„See võis täna hommikulgi juhtuda, kui kähisev leierkast akna alt mööda läks…“ ütles Olga vahele, kuid nii südamlikult ja leebelt, et kurja pilke teravus kadus.
Oblomov vaatas talle etteheitvalt otsa.
„Tal on praegugi veel topeltaknad ees: pole kuuldagi, mis väljas sünnib,“ lisas Stolz.
Oblomov vaatas nüüd etteheitvalt Stolzi poole.
Stolz võttis Olga käe…
„Ma ei tea, millest see tuleb, et te laulsite täna nii, nagu te veel kunagi enne pole laulnud, igatahes pole mina teid tükk aega nõnda laulmas kuulnud. Siin on minu kompliment!“ ütles ta ja suudles neiu käe iga üksikut sõrme.
Stolz läks ära. Oblomov tahtis ka minna, kuid Stolz ja Olga hoidsid teda tagasi.
„Mul on asjatoimetusi,“ tähendas Stolz, „aga sina lähed ju pikutama… vara veel minna…“
190
