leida oma sõbra näost muutumatut rahu ja tunnete hoovust, ühtlast ja igavest? See on armastuse normaalolek, ja niipea kui sellest midagi puudub, niipea kui see muutub või jaheneb, algab kannatamine: seega on minu paleus üldine paleus,“ mõtles Oblomov. „Kas ei peaks just see olema kahe soo vastastikuse vahekorra selgumise ja täiustumise kroon?“
Anda kirele seaduslik tee, näidata talle nagu jõele kätte õige voolusäng kogu maa hüveks — see on üldinimlik ülesanne, see on progressi tipp, mille poole ronivad kõik George Sandid, kuid kalduvad teelt kõrvale. Selle ülesande õigel lahendamisel ei oleks enam truudusemurdmist ega jahenemist, jääks ainult igavesti südame tuksumine õndsalikus rahus, seega igavesti täiuslik elu, igavene elu tuum, igavene kõlblas tervis.
Niisuguse õnne näiteid on olemas, kuid harva: neid nimetatakse haruldasteks nähtusteks, öeldakse, et selleks peab inimene sündima. Aga jumal seda teab, võib-olla peab selleks siiski kasvatama, peab ehk teadlikult selle poole liikuma?…
Kirg? See on hea ainult luuletustes ja näitelaval, kus näitlejad käivad, mantel üle õla ja nuga käes, ja niihästi tapjad kui tapetud lähevad pärast koos õhtust sööma…
Hea oleks, kui ka kired nõnda lõpeksid, kuid neist jääb järele üksnes suitsu ja vingu, ja õnne ei ole! Mälestus pole muud kui häbi ja juuste katkumine.
Lõpuks, kui inimest tababki niisugune õnnetus nagu kirg, siis on see niisama hea, nagu satutaks rööplikule, künklikule või läbipääsmatule teele, kus hobused kukuvad ja sõitja ära väntsutatakse, kuna koduküla juba paistab: seda ei maksa siis silmist lasta, ja peab katsuma, nii ruttu kui saab, ohtlikust paigast ära pääseda…
Jah, kirge tuleb abieluga piirata, lämmatada ja kustutada…
Oblomov põgeneks hirmuga naise juurest, kes teda äkki oma silmadega kõrvetaks, suletud silmil ägades tema rinnale langeks ning siis toibudes käed lämmatavalt ümber ta kaela põimiks… See oleks ilutulestiku rakett, see oleks plahvatav püssirohuvaat; ja mis sellest saaks? Lukkus kõrvad, pimestatud silmad, kõrbenud juuksed!
Kuid vaatame nüüd, milline naine oli Olga.
Pärast seda, kui Oblomovil kogemata armuavaldus suust lipsas, läks hulk aega, enne kui nad nelja silma all kohtusid. Nagu mõni koolipoiss hoidus Oblomov kõrvale, kui ta Olgat eemaltki silmas. Olga esinemine oli nüüd teistsugune,
197
