tema kodu ja isikuga, ja ta naiselik silm ning hoolitsev käsi pidasid ärksalt vahti Oblomovi lohakile jäetud tubades.
Niipea kui Zahhar kuhugi läks, pühkis Anisja laudadelt ja sohvadelt tolmu, avas õhuakna, kohendas aknakardinaid, pani keset tuba visatud saapad ja tugitoolidele jäetud püksid oma kohale, korraldas rõivaid ja isegi pabereid, pliiatseid, nuga ja sulgi laual — pani kõik ilusti paigale; soputas päntsunud asetki, lõi padjad kohevile, ja seda kõike paari-kolme võttega; lõpuks heitis veel vilka pilgu üle kogu toa, nihutas mõnd tooli, lükkas irvakile jäänud kummutisahtli kinni, kahmas suurätiku laualt ja lippas Zahhari kriuksuvaid samme kuuldes ruttu kööki.
Anisja oli kärmas ja käbe naine, oma nelikümmend seitse aastat vana; tal oli hoolitsev naeratus, elav, kõikjale jõudev pilk, tugev kael ja rind ja kõvad punased käed, mis ei langenud kunagi rüppe.
Nägu poleks tal nagu olnudki; silma puutus ainult nina; see polnud küll kuigi suur, aga eraldus näost sedavõrd või oli nii halvasti paika pandud, kusjuures ninaots oli veel ülespidi pööratud, mistõttu see jättiski näo varju: nägu oli värvitu ja lame, nii et ammu enne, kui seda tähele pandi, oli ninast saadud selge ettekujutus.
Zahhari-taolisi mehi on maailmas küll ja küll. Nii mõnigi diplomaat kehitab hooletult õlgu, kuulates naise nõuannet, aga talitab ometi salamahti selle järgi.
Nii mõnigi administraator vastab vilistades, haletseva grimassiga naise lobisemisele mõnest tähtsast asjast, kannab aga järgmisel päeval selle loba tähtsal ilmel ministrile ette.
Oma naist kohtleb selline isand niisama kurjalt või kergelt, vaevalt austades teda mõne sõnaga, sest ta peab teda kui mitte just Zahhari kombel vanamooriks, siis igatahes lilleks, meelelahutuseks tõsisest elust ja tööst vabal ajal…
Keskpäevapäike kõrvetas juba ammu pargiteid. Kõik istusid varjus, linaste varikatuste all; ainult lapsehoidjad jalutasid lastega vapralt lõunapäikese käes või istusid salguti rohul.
Oblomov pikutas ikka veel sohval, uskudes ja ometi kaheldes tema ja Olga hommikuse kõneluse tähenduses.
„Ta armastab mind, ta südames köeb armastus minu vastu. On see võimalik? Ta unistab minust; nii kirglikult laulis ta mulle, ja muusika äratas meis mõlemas sümpaatia.“
Uhkus lõi Oblomovis lõkkele, elu hakkas särama oma nõiduslike kaugustega, kõigi oma värvide ja kiirtega, mida hiljuti veel ei olnud. Ta nägi end koos Olgaga välismaal,
209
